Eduline orjakaubandus

Põlatud orjakaubanduses kasutatati kõige moodsamaid äri- ja tehnikanippe.
TOIVO TÄNAVSUU, SULEV VEDLER
18.01.2002

Lõuna-Aafrikas Durbanis laupäeval lõppenud ÜRO rassismikonverentsi varjutas vaidlus orjakaubanduse üle. Mõned Aafrika riigid nõudsid orjapidamise tunnistamist inimsusevastaseks kuriteoks ja haudusid plaane, kuidas lääneriikidelt selle eest kahjutasu nõuda.

Ajalugu näitab aga, et orjadega kauplesid hoopis aafriklased ise. Eurooplased ja jänkid ei käinud metsas ega põldudel inimesi püüdmas, vaid ostsid neid rahumeeli rannikult. Pakkumine oli alati olemas, sest orjad olid Aafrika väikestele kuningriikidele suurim ja sageli ainus eksportartikkel ohtrate hõimudevaheliste sõdade rahastamiseks.

1830. aastal tsiteeris ühe orjalaeva kapten Briti parlamendi ees ühe pärismaalaste kuninga sõnu: “Meil on vaja kolme asja – püssirohtu, kuule ja brändit – ja meil on müüa kolme kaupa – mehi, naisi ja lapsi.”

Investeeringud tööstusrevolutsiooni

Tänapäevases mõttes olid orjakaupmehed ehtsad riskikapitalistid, kes paigutasid raha kõige uuematesse tehnikaleiutistesse.

Näiteks James Watti esimest aurumasinat subsideerisid Lääne-India orjakaupmehed. Sama rahaga pandi alus Walesi ehituskivitööstusele ja Suure Lääne raudtee ehitusele. Liverpoolist sai tänu orjakaubandusele Inglismaa suurim sadam.

Orjarahaga kerkisid kümned tekstiilitööstused, valukojad, kivimurrud ja kanalid.

16. sajandi teisel poolel hakkasid brasiillased suhkrurooistandustes kasutama orjade tiimitööd. See osutus eriti efektiivseks. Orjafarmid andsid keskmiselt 39 protsenti rohkem saaki kui vabad talud.

Tollal maksis nael suhkrut Inglismaal tavalise töölise kahe päeva palga. Teda tarbisid vaid aadlikud. Järgmisel sajandil kukkus suhkru hind aga poole võrra. Briti suhkrutarbimine kasvas 2500 protsenti.

Kulude kokkuhoid

Orjakaubandus aitas kaasa meresõidu arengule. Laevad muutusid üha suuremateks ja kiiremateks. Kui Ühendriikides keelati orjade import, hakati seda tegema salaja. Vahelejäämise vältimiseks hakkasid kaupmehed kasutama eriti saledaid ja kiireid purjekaid, nn klippereid.

Meremeeste töötingimused olid aga kohutavad. Muinasjutulistest kasumitest hoolimata hoiti kulud eriti madalal ja see maksis kätte. Näiteks 1787. aastal Liverpoolist väljunud orjalaevade madrustest naasid elavalt vaid pooled.

Orjandusega tegelesid korralikud, suured ettevõtted. 17. sajandil investeeris orjakaubandusse oma raha isegi Inglise kuningas, kusjuures tema osalusega Kuninglik Aafrika Kompanii teenis ühel esimestest aastatest 300 protsenti dividende.

Tihti rahastasid üht laeva 30-40 inimest – poodnikud, juuksurid, rätsepad jne. Tänases mõttes olid nad väikeinvestorid.

Täpne logistika

Orjakaupmehed arvestasid laevade täitumuse ja marsruudiga samamoodi nagu nende tänapäevased kolleegid muude kaupade alal.

Briti orjakaubandus oli kolmnurkne. Inglismaalt viidi Aafrikasse tööstustoodangut – alkoholi, riiet, relvi. Seal vahetati kraam orjade vastu, kes toimetati Ameerikasse. Ameerikas müüdi orjad oksjonil, kusjuures oksjonid andsid märku, missuguste tööliste järele on suurim nõudmine. Seda infot läks vaja järgmise partii koostamiseks.

Ameerikas saadi orjade eest kas sularaha või kuueprotsendise intressiga võlakirju. Nende eest osteti suhkrut, kakaod, kohvi, indigot jm Kariibi mere kaupu, mis toimetati müügiks Inglismaale.

Seejärel läks tsükkel kordamisele.

Juriidilised trikid

Venemaa kehtestas 90ndate alguses Eesti kaupadele topelttollid. Eestlased hakkasid nende vältimiseks kaupa Venemaale viima kolmandate riikide nimel. Näiteks Ukriana või mõne palmisaare firma all.

Samasuguseid trikke kasutati orjakaubanduses. 19. sajandi keskel hakkasid Suurbritannia ja USA sõjalaevad orjalaevu läbi otsima. Seda ei tohtinud aga teha võõra riigi laeva puhul. Mispeale orjalaevad hankisid sageli kahe või kolme maa laevapaberid ja lipud, mida kasutati vastavalt vajadusele.

Kui Briti sõjalaev Briti orjalaeva kimbutama kippus, müüs viimase kapten oma laeva näiteks ühe dollari eest mõnele laeval viibinud ameeriklasest madrusele. Viimane oli tänases mõistes tankist. Sel juhul loobus sõjalaev orjalaeva konfiskeerimisest, sest kohtus oleksid võimud nagunii kindlalt pähe saanud.

Araablaste äri

Ekslikult arvatakse, et Aafrika orjandus oli seotud vaid USAga. Briti Entsüklopeedia märgib, et eurooplased viisid Uude Maailma 7-10 miljonit neegrit. Ent kaks korda rohkem neegreid läks Aafrikast islamimaadesse.

Araabia poolsaarel kasutati orjatööjõudu täiesti legaalselt vaid 40 aastat tagasi.

Orjanduse viimane kants oli aga Põhja-Aafrikas asuv Mauritaania. Orjapidamine keelustati seal aastal 1980 ehk samal ajal, kui Tallinnas peeti olümpiamänge.

Ühe orjaretke tulu

Kuunar Fortuuna viis 1827. aastal Gineast Havannasse 217 orja.

Kulud sõiduks Aafrikasse 20 742 dollarit

kuunari ostmine ja varustamine 6200 dollarit

orjade ja meeskonna proviant 1115 dollarit

last vahetuseks orjade vastu 10 900 dollarit

palgaavanss 1340 dollarit

vaikimisraha 200 dollarit

5% komisjonitasu 987 dollarit

Kulud tagasireisiks 6430 dollarit

orjade pearaha (laeva ohvitseridele) 3492 dollarit

ohvitseride ja meeskonna palk 2938 dollarit

Kulud Havannas 12 808 dollarit

altkäemaks ametnikele 1736 dollarit

faktori komisjonitasu 5565 dollarit

kaubasaajate komisjonitasu 3873 dollarit

orjade rõivad 434 dollarit

muud lisakulud 1200 dollarit

Tulud 81 419 dollarit

laeva müük 3950 dollarit

orjade müük 77 469 dollarit

Puhastulu 41 439 dollarit

allikas: raamat “Mustad lastid”

Author: admin