Evelin Liiva: … ta oli ennast üles poonud.

Evelin Liiva 08.08.2020 02:20
Autol on tuled peal… see seisis siin päeval ka.
Kuule, aknad on ka lahti, läheme vaatame igaks juhuks.
Autos kedagi ei olnud, telefon oli laadija otsas, suitsupaki juures.
Auto seisis vana lagunenud mullikalauda ees.
Ja tema, kes selle autoga tuli, rippus seal vanas laudas, ta oli ennast üles poonud.
Noor mees, alla kolmekümne…

Viru Folk on, sellepärast ilmselt lähebki nii kaua, arutasime, kui politseid ja kiirabi ootasime.
Ei, me ei ole sisse läinud, ootasime politseid, ütlesime kiirabile, kui nad jõudsid.
Kiirabiga koos politseid oodates rääkisime arstiga enesetappudest ja jutt viis üleüldiselt vaimsele tervisele.
Tead, nad tulevad lasteaeda kolmeselt niimoodi, et nad rääkida ei oska. Emad on ninapidi telefonis ja käsivad tal riidesse panna, ise pilku lapsele pööramata, näppides närviliselt telefoni.

Psühhiaatriakliinikud, jah need on täis kõik, 10 aasta vanuseidki juba palju.

Ema ei pööranud meile pilku ka, kui ma ta kõhuvaluga last läbi vaatasin, toksis telefoni. Kui kuulis, et laps võetakse kaasa, ütles, et ei, tema ei hakka küll kaasa tulema, küll issi pärast tuleb siis järgi… ja toksis edasi.

See, mida ma kirjeldan, juhtus päriselt, siin ei ole silpigi ilukirjandust ega ilustusi/liialdusi.

Noor mees poos ennast üles ja meie leidsime ta mitmed tunnid hiljem. See juhtus päriselt, äsja.

Tead, ütles Arlis, ta nahk oli nagu külm metall läbi kummikinnaste, kui me teda alla võtsime…
Maha tõstes tuli õhk kopsudest välja, nagu viimane ohe…
Ta oli seal nagu mannekeen, käed kõrval ja varbad vastu maad, ütles arst…
See pikk nöör vanade talade vahel, sähvivad taskulambid… see on politsei ja kiirabi argipäev ja kellegi kõige raskem päev, kellegi, kes enam ei jaksanud.

Sellistest päevadest ei kirjuta mitte kunagi, mitte ükski pealkiri.
Me ei loe rasvast teksti: Eile poos ennast üles üks inimene!
Me loeme rasvast teksti koroonapositiivsete kohta, me loeme rasvast teksti roolijoodikute ja liiklussurmade kohta.
Me ei loe rasvast teksti: sel nädalal diagnoositi raske depressioon viiesajal inimesel!
Ega ka: Tuhanded inimesed võitlevad ärevushäirete ja paanikahoogudega!
Kiirabiarst kirjeldas väikeseid lapsi, kellel on tugevaid vaimseid probleeme, ma ise näen selliseid lapsi ja täiskasvanuid iga päev, aga nad oleks nagu elavad surnud meie keskel, keegi ei kuule ega näe neid.
Nad on nähtamatud, kuniks päriselt kaovad.
Ja mitte ainult nemad ei ole nähtamatud, ka need muutuvad nähtamatuks, kes sellest rääkida püüavad.
Arstid, nõustajad, ametnikud, hoolivad inimesed kõrval.
Ühiskond, eesotsas ajakirjanduse ja riigivalitsejatega sõidab neist müriseva rongina üle, rääkida püüdjate hääl kaob selle rongi mürina alla.

Meil on vaimsete häirete pandeemia ühiskonnas, seda teavad kõik, kes vähegi kokku puutunud ja see kasvab metsikus tempos. See nakkab palju koledamal kombel, kui see koletu koroona.

Need inimesed, kes täna oma pereliikme surmateate said, nemad on selle nakkuse nüüd ka saanud, nende valu toob depressiooni ja kogu muu selle juurde käiva kompoti. Meie, kes me ta leidsime, taastume sellest õhtust ka mõne aja. Politseil on üks piisk karikas juures ja kiirabil on see üks köiega piisk juures. See surm puudutab kõiki oma jäisuse ja lõplikkusega.
See ei ole nii, et deostad käed ära, kannad maski ja depressioon kaob.
Selle mehe surma tagasi ei võta, aga seda oleks saanud ära hoida.
Nii, nagu iga kuramuse teine artikkel räägib maskide kandmisest, saaks see rääkida suitsiidide ennetamisest!
“Märka suitsiidile kalduvat lähedat!”
“Kuidas ennetada enesetappu!”
“Aita ja kuula, ära lase tal kaduda!”
Jne.

Ma teen selle loojangupildi tema mälestuseks, mõtlesin ma kiirabi ja politseid oodates…

Kasutaja Evelin Liiva foto.

Author: admin