Erakondlik poliitika välistab demokraatia võimalikkuse

Ilona Marken, 19. novembril 2021

Demokraatia mõiste ei ole tänaseks mitte ainult võõrandunud oma algupärasest tähendusest, vaid see näib ühtlasi olevat muutunud ka niivõrd sisutuks ja abstraktseks, nagu poleks sel enam üldse mingit tähendust. Kui heita pilk sellele, kuidas demokraatia mõistega meie inforuumis ringi käiakse, tekib tihtipeale küsimus: mida demokraatia all üldse silmas peetakse?

Kuidas peab inimene, kes on õppinud mõistma demokraatiat kui rahva ehk enamuse võimu, aru saama näiteks sellisest imeloomast nagu “demokraatlik diktaator”? Või kuidas mõista näiteks sellist mõtteavaldust, et ka autoritaarne režiim saab olla demokraatlik, kui ta end ise selleks kuulutab?

Mida peab üks endast lugupidav demokraat arvama sellest, kui kuuleb, et enamuse tahtest lähtumine on nüüd ümber nimetatud “mitteliberaalseks radikaalseks demokraatiaks”? Omaette nähtus on seegi, et enamusdemokraatiast, nii nagu ka liberaalsest demokraatiast, on saanud täna suisa eraldi demokraatia alamkategooriad. Justnagu looks ühel päeval lambist eraldi alamliigid “kahepaiksed konnad” või “kabjalised hobused”. Mis asi see demokraatia siis ISE on, kui on olemas lisaks veel ka enamusdemokraatia ja liberaalne demokraatia? Ja kuidas on võimalik pidada enamuse tahtest lähtumist mitteliberaalseks? (Rääkimata sellest, et ka sõnal “liberaalne” endal pole täna enam mitte mingit tähendust järel, kuid see on hetkel teine teema.)

Niisama kummaline on meediaruumist läbi käinud küsimus: “Kumb on demokraatlikum, kas Hiina või Venemaa?” Samamoodi võiks ju esitada küsimuse: kumb on neljajalgsem, kas part või kajakas? Sest ilmselgelt ei ole neljajalgsust võimalik käsitleda üheski võrdlusastmes ja teiseks ei saa omistada seda tunnust kummalegi linnule.

Sellised veidrad ilmingud istutavad paratamatult pähe kahtluse: kas demokraatiast pole äkki saanud midagi sarnast, nagu “juustulaadne toode”, millel juustu endaga midagi pistmist pole? Aga ometi räägitakse meile selle kõige juures sirge näoga demokraatiast kui mingist pühast läänelikust väärtusest, mida tuleb iga hinna eest edendada ja kaitsta ning kui vaja, siis minna kasvõi väevõimuga kurgust alla toppima ka teistele riikidele, kes ise oma peaga sellest jumalikust hüvest veel aru pole saanud.

Jah, demokraatia väärib tõesti kaitsmist. Kuid ennekõike tuleb meil kaitsta selle mõistet meie (ehk rahva) jaoks kahjulike tõlgenduste eest.

Demokraatia on rahvavõim.

See on kõrgeim võim, mille kaudu saab Rahvas kas otse või valitud esindajate kaudu panna maksma oma sõna, viia ellu oma tahet ja otsustada oma riigi kursi üle. Ühtlasi on see ka ainus vahend, mille abil on rahval võimalik tagada oma riigi õiglane toimimine vastavalt rahva huvidele ja vajadustele, aga ka kaitsta kõike seda, mis on meie kõigi jaoks ÜHISELT OLULINE. Ühiselt oluline on meile näiteks turvatunne, seadusandlus, strateegilised ressursid, ühisomand, tervishoid, haridus ja veel palju muud, aga eelkõige just võimuteostamine (kes otsustab?).

Demokraatia olemasolu on objektiivne kategooria. Rahval kas on võim või ei ole. See ei ole tinglik ega sõltu kellegi isiklikest arusaamadest. Kuid võim ei avaldu ainult sõnades või põhiseaduse paragrahvis. Võimust saab juttu olla üksnes juhul, kui on olemas ka reaalne võimalus selle võimu teostamiseks. Kui rahvas ei saa oma võimu teostada, ei saa rääkida enam rahvast kui kõrgeima võimu kandjast, nii nagu see meie põhiseadusega ette on nähtud.

Lääne ühiskonnas on tänaseks juba üsna sügavale juurdunud pettekujutelm, nagu olekski rahva võimu teostamise võimalus tagatud kõige paremini just erakondliku poliitika kaudu ja nagu kujutakski see endast kõige õigemat valitsemisvormi üldse. Tegelikkuses soodustab erakondlik poliitika aga demokraatiale risti vastupidiseid arenguid.

Miks? Põhjuseid on mitmeid.

* erakonnad ei esinda rahvast. Ka kõige suuremad erakonnad esindavad pea alati rahva vähemust. Seetõttu on erakondlik poliitika juba oma olemuselt demokraatiale vastanduv. Esindatusest ei saa rääkida ka seetõttu, et konkreetseid isikuid ei vali esindusorganisse mitte meie, vaid erakonnad oma suva järgi.

* Valitsevad erakonnad toimivad alati vastavalt oma äranägemisele ega arvesta rahva enamuse tahtega. Kui mitu korda on küsitud meie nõusolekut mõne otsuse langetamiseks viimase kahe kümnendi jooksul? Kasvõi sellisteski küsimustes, millele tekib ühiskonnas ilmselge valjuhäälne vastuseis ja kus huvi rahva enamuse tahte väljaselgitamise vastu peaks olema elementaarne? Ometi peaks otsustusprotsessides osalemine olema kõrgeima võimu teostamise lahutamatu eeldus ning rahvahääletus üks põhilisemaid demokraatia instrumente.

* erakonna huvid on erahuvid ega kattu rahva huvidega. (Enamasti ei kattu need isegi mitte erakonna enda valijaskonna huvidega.) Erakondade kogu peamine aur, energia ja ressurss läheb võimu säilitamise peale. Ainult erakondlikus poliitikas saab tekkida olukord, kus maksumaksja raha kulutatakse pigem valimisreklaamile, katuserahadele, ustavate ametnike palkade tõstmisele, isegi võõraste rahvaste aitamiseks, kuid mitte selleks, et aidata meie enda rahvast, tõhustada kokkukukkuvat meditsiinisüsteemi või alandada elektrihinda. (Sel ajal, kui meil seisab parasjagu energiakriisi tõttu terve hulk perekondi silmitsi kodudest ilmajäämise ohuga, sest nad ei pruugi olla varsti suutelised enam oma kodulaene teenindama, tegeletakse meil hoopis kookospiimade ja pähklivõide ümbernimetamistega.)

* Riigikogu liikmed ei ole olemuselt mitte rahva, vaid erakonna esindajad, kuna peavad alluma eeskätt erakonna juhtkonna ettekirjutustele. Seetõttu ei saa nad oma otsustuses ka vabad olla.

* Erakondlik poliitika vastandab rahvast üksteisele, tekitades lõputut vaenu. Mida killustatum aga ühiskond on, seda vähem on rahval jõudu seista ühiselt oluliste vajaduste, huvide ja riigi üleüldise õiglase toimimise eest.

* Erakondlik poliitika välistab ka õiglase kohtlemise, sest see võimaldab löögile pääseda vaid rahakamatel. Mida rahakam on Erakond, seda rohkem valimiskampaaniat ta lubada saab (maksumaksjate taskutest tulnud raha eest). Selle tulemusena on ühed valimistel eelistatumas olukorras kui teised, mis on absoluutselt ebademokraatlik.

* Erakondlikus poliitikas ei kanna valitud esindajad rahva ees mitte mingit vastutust, sest nende tagasikutsumise võimalus meil puudub. Esindaja tagasikutsumise võimalus on üks kõige olulisemaid eeldusi demokraatia toimimiseks. Nii nagu on mul võimalik vallandada töötaja, kes tegutseb minu ja mu ettevõtte suhtes kahjulikult, peab demokraatias olema tagatud ka võimalus kutsuda tagasi oma esindaja, kes oma tööülesannetega hakkama ei saa. Ainult selle kaudu on võimalik kindlustada, et meie esindaja on motiveeritud tegutsema oma valijate huvides ja kannab oma tegevuse eest reaalselt vastutust.

Erakonna poliitika raames aga ei saa loogiliselt võttes seda võimalust isegi luua, kuna konkreetseid isikuid ei valita esindusorganisse mitte häälte arvu, vaid erakonnasiseste nimekirjade alusel. Ehk teisisõnu – meie esindajad ei ole täna meie antud mandaadiga otseselt seotudki. Seda ilmestab hästi näiteks kurioosum, mille kohaselt saavad riigikokku sageli isikud, kelle toetus rahva seas on väiksem kui neil, kes välja jäid.

Kui vastutama ei pea, soodustab see ilmselgelt süüdimatuse tunde tekkimist ja loob pinnase võimu kuritarvitamiseks. Seda, et just nii on asjad tänaseks läinud, näeb igaüks, kel silmavaade vähegi rihtis on. See omakorda võimaldab valitsevatel erakondadel kasutada maksumaksja raha kontrollimatult isiklikeks huvideks ning paigutada strateegilistele positsioonidele enda jaoks sobilikke isikuid, kes hakkavad selle tulemusena teenindama valitsevat võimu ja mitte enam rahvast. Selle tulemusena ongi täna tekkinud olukord, kus meie teenindajal on meie riigis rohkem võimu kui on kodanikul ehk kõrgeima võimu väidetaval kandjal.

See kõik tähendab aga seda, et võim, mille me usume olevat esindajatele delegeerinud, on reaalsuses meilt kaaperdatud. Meie teenindajatest on saanud meie valitsejad.

Nüüd aga jõuame olulise küsimuse juurde. Kui otsustusõigust meil oma enda riigis pole, kõrgeimat võimu me teostada ei saa, meie valitud esindajad meid reaalselt ei esinda ja vallandada me neid samuti viletsa töö korral ei saa, siis tekib küsimus, missugused tunnused meid siis õigupoolest üldse demokraatliku riigina määratlevad?

Kuna ilmselgelt ei ole võimalik sellele küsimusele rahuldavat vastust anda, siis on valitsevate jõudude ainsaks võimaluseks olnud demokraatia pettekujutluse säilitamiseks demokraatia tähendus demagoogia ja hämamise kaudu lihtsalt ümber defineerida, et rahvas ei teaks, millest ta ilma on jäetud, ning selle abil oma võimu kinnistada.

Võimu teostamine saab toimuda üksnes läbi seadusloome. Ainult rahva enamusel saab olla juriidiline, moraalne ja võõrandamatu õigus otsustada selle üle, milliste kokkulepete alusel me oma enda riigis elada tahame.

„Ei saa olla teist tõelist seadusandjat kui rahvas.” – Denis Diderot

Author: EEK OrgGrupp