Me tülitseme ja kraakleme alatasa teise- ja kolmandajärguliste küsimuste üle, mis viib paratamatult selleni, et kõik see, mis on meie kõigi jaoks ÜHISELT ja PÄRISELT oluline, jääb absoluutselt tähelepanuta. Mida rohkem kõik eluliselt oluline meist aga kaugeneb, seda rohkem soodustab see kuritegelikku võimuteostamist valitsejate poolt.

Mida enam killustunud ja lõhestunud me oleme, seda vähem oleme me suutelised meile ühiselt olulist kaitsma ja selle eest seisma.

Mis on meile ühiselt oluline? Kas me üldse mäletamegi enam seda?

Oluline on kõik see, mis meid ühendab. Me tahame,

– et meil oleks sõna- ja otsustusõigus oma enda kodumaa käekäigu üle

– et meie põhiseaduslikud õigused ja vabadused oleksid kaitstud

– et meie rahvus, keel ja kultuur säiliks läbi aegade

– et meie ühine vara kuuluks meile ega läheks võõraste käsutusse

– et meie taskutest tuleva rahaga käidaks heaperemehelikult ümber

– et meie rahandus oleks meie enda kätes ja mitte allutatud võõrvõimudele

– et meie maksusüsteem ei oleks orjastav ega kurnaks mind või minu naabrit vaesumiseni

– et riigihaldus koos ametnikega oleks rakendatud meie teenistusse ning seda ausalt, läbipaistvalt ja õiglaselt

– et meie õigussüsteem looks meile turvatunnet ega riivaks lakkamatult meie õiglustunnet

– et meid ei esindaks süüdimatud korruptandid, vargad, valetajad, sulid

– et haridussüsteem ei arendaks meie lapsi kuulekateks käsutäitjateks, vaid isemõtlevateks vastutustundlikeks kodanikeks

– et meie arstid tegeleksid meie ravimisega ega oleks orienteeritud kasumi teenimisele

– et meie rahastatud meedia edastaks meile objektiivset mitmekülgset informatsiooni, mitte aga kallutatud propagandat

– ja veel palju muudki.

Selle tahte realiseerimiseks on meil olemas ainult üks reaalne seadusandlik võimalus. Meil tuleb koonduda kodanikualgatuslikus korras loodava erakonna alla, mis tõstab esiplaanile ainult kõige olulisema. Me peame mõistma, et alt-üles põhimõttel erakonna loomine ei ole kiire protsess. See saab alguse väikestest sammudest, milleks on esmalt uutlaadi mõtteviisi levitamine – Kodanik on riigi omanik, omanik on peremees.

Ühise eesmärgi saavutamises ei saa olla kohta isekateks huvideks, võimujanuks, edevuseks ega egoupitamiseks. Inimesed, kes ei ole suutelised oma isiklikke huve, tülisid ja meelidimisi suurema eesmärgi nimel kõrvale heitma, jäävad alatiseks õiglust taga leinama.

Õiglast riiki ei pea mitte keegi meile lubama – seda peame me ise tahtma.