Tõde on valus kuulata: miks sa solvud kui tõtt sulle öeldakse?

Paul Lepp 17.05.2023

Ma olen kohtunud paljude inimestega või soovinud kohtuda nendega, kelle vastu mul on sügav lugupidamine, ja austan neid siiani (edaspidi “oma inimesed“), sest nad on avalikkusele tõde avaldanud.

Vahemärkus: omad inimesed on sulle kõik need inimesed, kes tõde austavad ja kuulutavad – kõik teised on su vastased.

Kui inimene avalikult tõde avaldab, mis puudutab näiteks valitsevat võimuesindajat või tema toetajaskonda (edaspidi “vastased“), siis vastased on justkui avalikkuse ees häbistatud – nad peaksid olema solvunud ja tegelikult ongi ja mitte ainult, nad on vihased. Sellepärast tahetaksegi vastu võtta vihakõneseadust.

Juhumõte: Inimesed kurat peaksid teadma, kellele võib tõtt öelda ja kellele mitte.

Kui mina olen öelnud tõtt oma inimestele, keda ma austan siiani, siis nad solvuvad ja ei soovi minuga enam suhelda, sest seda tõde oli valus kuulata. Mina olen hetkega nende silmis vastane. Mina peaksin teadma, kellele võib tõtt öelda ja kellele mitte. Nii et ka oma inimeste puhul on vaja “vihakõne seadust”.

Lendmõte: Mis kuradi õigus on mul sind solvata, häbi tundma panna? Kas ma olen kuradi puupea, selline vanurist ajukääbik, et ei saa aru, kuidas tuleb inimestega suhelda?

Enamik oma inimestest hakkavad vastu ründama, kui vastast, kes neid justkui rünnanud, kasutavad erinevaid võtteid, kuni nimetamiseni. Kas ma solvun? Ei, sest ma mõistan neid, kuid see ei muuda olukorda. See on absurdne situatsioon, kus mina ei tohi öelda tõtt oma inimestele, ka lähedastele. Kui ma kritiseerin vastaseid, siis olen ma parim sõber, kõik elavad rõõmuga kaasa.

Mul on põhimõtted ja üks põhimõte on olla aus ja aval ehk avaldada tõtt. Kui ma peaks rääkima oma inimestega või vastastega nii, et iga kord pean mõtlema, mida võib öelda, mida mitte, siis teen oma elu keeruliseks, ega saa enam ise ka aru, kus see tõde tegelikkuses on. Ja nii on enamus inimestega. Kas see pole absurdne? Me ühiskonnana oleme jõudnud valede virvarri ja see on juba argieluline paradigma. Kurb – mitte kedagi ei saa usaldada!

Kas mina solvun või vihastan, kui mulle tõtt öeldakse – ei. Küll on olukordi, kus mind see ärritab, aga tundes seda absurdsust, siis mind see köidab, eriti kui minu kohta öeldu on aus kriitika, see aitab areneda, pareneda. Kui mind nimetatakse igat moodi eesmärgiga mind solvata, siis tunnen ma ennast hästi, tunnen, kui palju ma olen võimekam ja kõrgemal tasemel kui ütleja. Visuaalselt – isegi pikka kasvu inimene muutub minu silmis kääbikuks ja see ajab naerma, aga et mitte õli tulle valada, siis üritan naeru tagasi hoida ja arvata võib – tunnen, et mingi totakas muie mu ilmet ilmestab.

Vastased (mitte need etturid, kes pugejalikult kaugelt tulevaid korraldusi täidavad) teavad, et inimene on nõrk ja kui ta ei ole veel nõrk, siis tuleb leida selleks rohtu, mis teda nõrgestaks. Kuid ma ei hakka rääkima vastastest, kellest on oksendamiseni räägitud. Nüüd on aeg hakata avalikult rääkima tõtt oma inimestest. Sina, kes sa loed, mõtle, mõtle mõtlevalt kaasa ja proovi aru saada, kas oled oma inimene või vastane.

Minu armas kodumaa, mu rahvuskaaslased, mu enda riigi kodanikkond, ehk kõik on omad inimesed seni, kuni ütlen sulle, sa oled ORI. Kas sa tunnistad, et oled ori, süsteemi poolt orjastatud? Enamus ei tunnista, peksavad rusikaga vastu rindu ja üritavad tõestada, et nad on vabad. Omad inimesed on orjad, ja ma ei tohi sulle seda öelda, sest sa solvud ja hakkad igasugust jama suust välja ajama – peaasi, et tõestada justkui endale, mitte mulle. Su ajus keeb vaid üks mõte: “Ei, ma ei ole ori” – mingu see kuradi Paul sinna-tänna. Hullem on, kui paljud on üritanud sel teemal minuga vaielda, aga mis sa tühja vaidled, kui ei ole fakte ega argumente ega isegi lihtlabaseid loogilisi seoseid, et võiksid vaidluse võita.

Me näeme seda nii oma inimeste kui vastaste leeris, kes vaikivalt, pugejalikult võimule alluvad. Kodus naise ja lapse ees kõva meest mängivad-määgivad. Kas sa võimu esindajana oled vaba inimene? Ei, sest sinust kõrgemal on ikka keegi, kelle ees ennast küüru alandlikult tõmbad – vastasel juhul leiad homme ennast tänavalt. Sa lased endale kõrgemalseisval palgalisel pähe sülitada ja naerad veel ise kaasa, ikka pugejalikult. Kas tunned ennast ära? Loomulikult tunned ja minu sõnad ajavad sind vihale, mitte sülitaja vastu, vaid minu peale tahad oma viha valada.

Mis teeb Sinust orja? Mitte raudsed ahelad ega kaelvõru, vaid see teeb sinust orja, et sul ei ole õigus ise mõelda. Pead tegema seda, mida isandad valmis mõelnud.

Ah, tahad siin vaidlema hakata. Ilma asjata, sest tean mida tahad öelda. Ütlen sulle, et sinu isandad on sinust palju targemad. Nad lasevad sul teatud maani ärbelda, kritiseerida, sõimata ja sina justkui tunned, et oled julge ja see julgus teeb sind justkui vabaks. Eksid, sest sul puudub võimekus näha pilti tervikuna. Mida rohkem ärpled, seda orjalikum sa oled, sest su sees keeb alandatud orjahing, mis välja pressib.

Kuidas sa tegelikult orjastatud oled? Kõige parem viis on sind orjastada läbi maksusüsteemi, mis on lihvitud tuhandeid aastaid ja sul ei ole mingit võimalust sellest kõrvale hiilida.

Teine võimalus on sind teha pangaorjaks, sest sul on suur soov olla naabrist parem, rikkam ja ilusam.

Kolmas võimalus on jätkuvalt usu teema. Mida vähem sa tead, seda rohkem sa usud igasugust jama – religioossetest uskumustest tšakrateni.

Osta õli, see teeb su vaimuhinge vabaks, saad valgustatuks. Kuidas sa küll nii kaua seal pimeduses oled olnud? Anna raha, ma õpetan sulle, kuidas õndsaks saada.

Mul oli üks hea tuttav, rahu tema põrmule, kes ütles üles süsteemi orjamisest ja mõtles oma õllest läbi imbunud ajuga, et hakkab vabaks inimeseks ja hakkaski – prükkaliks. Prükkali filosoofia vabadusest on see, kui ei tegele ettevõtlusega ega lähe palgatööle ega allu seadustele, siis on ta vaba hing. Aga kurb on see, et ühel päeval ta tunnistas, et mul oli õigus, kuna tal olevat olnud palju aega järele mõelda. Ja ta tunnistas, et on ikkagi see kuradima ori, hullemgi veel – kerjusest ori, kes elab teiste andamistest, mis leidub prügikastis. Korjab pudeleid kokku (teeb tööd), viib taarapunkti (teeb tööd), saab selle eest raha, läheb poodi, ostab viina ja siin on see suur mõttekoht. Kurat, viina hinnas on veel rohkem makse kui leivapätsis. Hakkas nutma – mina hinges samuti.

Miks me oleme orjad? Sest see süsteem on nii osav ja kasutab kõiki vahendeid oma võimu kindlustamiseks, et hoida Rahvas lõhestatuna. Parim viis orjastamiseks on hävitada rahvusriigid, segada erinevaid rahvusi, tekitada konflikte rahvuslikes ja muudes küsimustes:

eestlane versus venelane,
must versus valge,
kristlane versus moslem,
heteroseksuaal versus homoseksuaal jne.
Ja vala aina juurde, mitte õli tulle, vaid kangemat kraami, samal ajal teeseldes, et võitled kurjuse vastu. Piirates müügiaegu, siis varutakse rohkem, juuakse enam, nõrgestatakse ennast enam, saadakse rohkem kasumit, rohkem maksuraha laekub, suurem palganumber, ning sellega kasvab ka orjameelsus. Ühel päeval avastad, et oled kogu elu olnud õnnetu ori.

Poliitikud, need on suurimad orjad, kes tõmblevad igaüks enda eest, et ikka saaks kõrgemale ronida.

Peaminister mõtleb, et tal on palju võimu ja see teeks ta justkui vabaks. Ta on esiori ja muud ei midagi. Ta ei tea isegi, kellele ta allub, aga täidab kõikvõimalikke käske, mida kuskilt saadetakse.

President, see monarhia jäänuk, tunnetab ennast tähtsana, sest orjad peavad tema heaolu kinni maksma. Ajab rinna puhevile, lükkab pea kuklasse justkui vaba isik.

Riigikogulane võitleb parteikontrollitult oma koha eest parlamendis, et ta saaks elada vaese maksumaksja kulul kaua ja kaua, lubades sulle lambapeale tõsta .., aga kui valituks osutub, siis kõik lubadused on tühised. Tema palk küll tõusis tuhat eurot, pensionär sai ka juurde 10 eurot. Noh kõik õnnelikud.

Nad ei esinda tegelikult oma riiki ega rahvast, õigem on öelda kodanikkonda, vastupidi, nad on oma riigi mahaparseldajad. Meil ei ole enam mingit iseotsustamise õigust, vaid kui mingi seadus vastu võetakse, siis see on nii oma inimeste ja ka vastaste vastu.

Kui mu tervikmõtet ei hoomanud, siis siin see on: tänu orjalikkusele me oma riigi oleme viinud juba sellisesse seisu, et vastaste eesmärk ära hävitada rahvusriik on käega katsutavas kauguses – tänu sinule oma inimene, tänu sinule vastane, kes te aitate iga päev kaasa, et me üheskoos kõik sinna mülkasse vajuks.

Sa oled raisanud aega mõttetult kirjutades vastastest, kui pahad nad on, saad rahulduse oma inimeste laikidest, mille üle tunned uhkust, sa väike etturike. Ja nii on läinud enam kui kolmkümmend aastat – ikka mülkasse, kas jala või bemmiga – ei mingit vahet.

Mind valdab jõuetuse tunne, kas see on paratamatus, et omad inimesed on omadele vastased. Lohutan ennast, et küll tuleb kõigil oma mihklipäev, kas selles elus või lood sa võtme järgnevasse ellu.

Igast sammust oleneb tulemus ja vale sammu korral on

LAUSRUMALUS

loota heale tulemusele, et ehk läheb hästi – no ei lähe,
see on kindlamast kindel!

Author: EEK OrgGrupp